Eesti kultuurilugu
15. sajandil algas
mesinduse langus, mida on võimalik seletada külvipinna suurenemise, reformeeritud kiriku
väiksema vahanõudlusega ja 16.-17. sajandi suurte sõdadega.
Kuni 19. sajandi teise pooleni oli valdav metsamesindus. Osa mesilasperesid elas looduslikes
puuõõntes. Oma küla sarasmaadel sellise pere leidnud talupoeg tähistas puu oma peremärgiga ja
edaspidi kuulus see talle. Sagedasemad olid aga kunstliku õõnega tarupedajad. Õõnsus raiuti
esmalt hariliku või kumerateralise kirvega, seejärel kaevati pesaruum tarutuura või peitliga sisse.
Tavaliselt oli see 2 meetri kõrgusel või kõrgemalgi maapinnast. Puu latv raiuti harilikult maha.
Meevõtuks roniti vastava köie abil, mille aasad köideti jalgade külge, üles. Tarupuudele ehitati
kaitsed karude vastu. Viimased tarupedajad olid kasutuses veel 19. sajandi lõpus
Küttimine
Küttimine on koriluse kõrval inimkonna iidseim elatusala. Ka Eesti ala esimesed asukad saabusid
annaabi.ee 
