Kõre ehk juttselg-kärnkonn
peetud enam kariloomi, rannaniitudele mõjusid hävitavalt nii maaparandusest tulenev
veereþiimi muutus kui ka väetised.
Nõukogude ajal kraavitati Eestis laialdaselt rannaäärseid rohumaid, mille tagajärjel kõrele
kudemiseks sobivate veekogude hulk vähenes märgatavalt. Väetiste liigkasutamine pani
vohama roostiku. Pärast seda, kui ulatuslikel rannaniidualadel lakkas loomade karjatamine ja
heina niitmine, hakkasid need kulustuma, roostuma ja võsastuma ning neil olevad madalad
rannikulohud ja veesilmad kinni kasvama: kui karjatamiskoormus on väike, asuvad
märjematesse nõgudesse tarnad, mida kariloomad meelsasti ei söö. Nii ladestub aasta-aastalt
surnud taimede kiht ning madalad veesilmad ummistuvad, mudastuvad ning lõpuks kaovad
sootuks. Kõrekulleseid hakati endistesse elupaikadesse taasasustama 2000.a alates.
Esimesteks kohtadeks olid Kabli ja Saastna (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 a).
Joonis 1
annaabi.ee 
