Aleksander suur
sõjad tema riigi jagamise pärast.
Aleksander poliitiku ja sõdurina
Aleksandri edu rajanes paljuski tema vägede väga heal sõjalisel väljaõppel ning liikumiskiirusel. Samas ei
suutnud ta korraldada vallutatud maade haldamist ja tegelikku liitmist oma impeeriumiga -- sellest
tunnistavad nii arvukad ülestõusud kui riigi kiire lagunemine Aleksandri surma järel. Ka väejuhina laskus ta
korduvalt strateegiliselt tarbetutesse kuid kulukatesse avantüüridesse kui mängus oli tema au -- näiteks
Tüürose piiramine või armeega Gedrosia kõrbest läbi minemine.
Aleksander oli meie mõistes väga verine ja julm väejuht. Nii Tüüroses, Gazas kui paljudes teistes linnades,
kes kohe talle ei alistunud, tapeti vallutamise järel mehed, naised ja lapsed müüdi orjadeks. Niisugune
julmus oli osaliselt mõeldud teiste linnade hirmutamiseks. Nagu järgnevad sündmused aga näitasid, jäi
hirmutamise mõju nõrgaks