NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
stabiliseerumiseks (sh. stagnatsiooniks) – kuni sotsialismi lagunemiseni,
„perestroikani”; kultuuriuurija Aili Aarelaid on omakorda lähtunud
mentaliteediloolisest printsiibist ja vaadelnud sõjajärgset aega erineva
dominandiga kümnendite kaupa: 1940.–1970. aastad kui vastavalt
ellujäämiskunsti omandamise, kahepaiksuse sünni, kommunismitondi
kodustamise ja elevandiluutorni ehitamise kümnendid (Annuk 2003: 17–18).
Kultuuriuurimuses on nõukogude aja käsitlemise puhul rõhutatud kahte aspekti:
ajaloolise mälu (re)konstrueerimist ja lähimineviku uut mõtestamist. Silmitsi
seistakse küsimusega allikatest ja nende usaldusväärsusest ning tsensuurist (sh.
enesetsensuurist), samuti vajadusega langetada otsus, milliseid analüütilisi
kategooriaid (venestamine, vastupanu, konformism-nonkonformism,
topeltmõtlemine jms.) nimetatud perioodi uurija oma töös rakendab (Annuk 2003:
14–15,18–26, 29– 30)