Eesti keskaeg
sidus kogu perioodi katoliiklikuks tervikuks, mille lõpetas Liivi sõda, kui rüütliordu
valitsemine lõppes. 16. saj keskel hakkas levima saksa õpetlaste seas legend Liivimaa
avastamisest Bremeni kaupmeeste poolt 1158. aastal, mis muutus baltisaksa
ajalookäsitluse nurgakiviks, kuni 1860. aastani kui see ümber lükati. Vallutust
õigustati keskaegsetest kroonikatest laenatud käsitusega ehk põliselanikud kui
paganlik metsarahvas, kes vajasid usu- ja kultuuritoojat. 18.-19. sajandil uurijate
põhihuvi kaldus õigusliku ja poliitilise ajaloo vastu. Garlieb Merkel lõi uue
põhivoolu, kus põliselanike vallutuseelne ajalugu võttis positiivse värvingu ning
röövellike vallutajate kehtestatud feodaalkorda suhtuti negatiivselt. Eesti rahvuslik
ajalookirjutus sündis valgustatud saksa ajalookirjutuse (G. Merkel) pinnaselt C. R.
Jakobsoni poolt peetud ettekanne "Eesti rahva valguse-, pimeduse-, ja koiduajast."