Kirjanduse lõpueksam 2011
Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on
põhiliselt mõeldud laval esitamiseks, va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi
põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja
konfliktid tegelaste vahel.
Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud
tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa
kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles),
keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj
klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa
romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj
domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama. Sel
annaabi.ee 
