Eesti kirjandus II kevad
rolli kummaline haigus, mis Madis Kõiv mägedes matkates läbi põdes.
Kaudsemalt võiks pärimuslikuks tükiks pidada „Küüni täitmist“. See kuulub
küll sinna radikaalsemasse külge, sest teda üksühele lavastada on
võimatu. „lõputu kohvijoomine“ võiks ka olla otsapidi pärimuslik. Tegemist
on Werneri kohviku näidend. Mingis mõttes väga Kõivulik lahendus – ruum
on paigas ja ka tegelased, kes ei muutu. Aga samas ajad vahelduvad.
Pärimuslikkus hakkab toimima kultuuriooliselt.
Proosa puhul on mingis mõttes targem alustada sellistest asjadest, mis
avavad Kõivu tausta paremini. Võib hakata avama mälestustega või siis
näiteks „Endspieliga“.
70ndatel muutub Kõiv eriti radikaalseks ja hakkab väga segaseid tekste
kirjutama. Radikaalsuse kõige võimsam ilming on „Päev“, mis on kirjutatud
1972-73 ning välja antud 2004. Esteetilises plaanis on analoogilisi tekste
tal veel, kui mitte nii mahukaid. „Päev“ on üks radikaalsuse parimaid
näiteid.
annaabi.ee 
