Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond.
Võib oletada, et see oli
seotud ajastule iseloomulike sotsiaal-poliitiliste muutustega, ühiskondliku elu ebakindlusega tollel ajal.
Sellest kasvas välja vajadus leida – peale 5-nda sajandi “valgustusaega” – taas tuge traditsioonilistelt
uskumustelt. Kuid uue aja haritud maailmamõistmisele ei olnud enam kõlbeliselt vastuvõetav see viis,
kuidas arhailised müüdid jumalaid esitasid. Müüdid omistasid tihti jumalatele ja kangelastele tegusid, mis
hellenismiaja kultuurinivoolt paistsid kõlbeliselt vastuvõetamatutena. Seda maailmavaatelist konflikti
püüti ületada müütide allegoorilise tõlgendamisega, mis pidi vastuvõetamatutele müüdiosadele andma
tähenduse, mis oleks kultuuriliselt aktsepteeritav. Stoas tõlgendati üldse kõiki traditsioonilisi jumalaid ühe
ühtse jumala väljendustena, Zeus-logos`e avaldustena. Teda omakorda mõisteti aga sisemise
mõistuspärase jõuna, mis juhib maailma. Sellist jumala ja maailma vahekorra käsitlust, kus jumalat