KASVATUSE KLASSIKA
Ellen Key arvates tulnuks suure revolutsiooniga purustada kogu olemasolev süsteem, nii et
kivi ei jää kivi peale. Tulema oleks pidanud pedagoogiline veeuputus, kus Noa laeva pääseks
ainult Montaigne, Rousseau, Spencer ja uus lapsepsühholoogia-alane kirjandus. Kui see
kogum pääseks kuivale maale, siis ei tuleks mitte koole ehitada, vaid viinamarjaaedu rajada,
kus õpetajate ülesanne oleks vaid viinamarjade asetamine laste huulte kõrgusele, selle asemel
et nad nüüd saavad kultuurimahlu sajakordselt lahjendatuna.
Ellen Key hinnangul ei tohiks koolis domineerida õpetajapoolne materjalide esitamine, vaid
laste iseseisev töö. Igal lapsel peaks olema oma tempo materjali iseseisval läbitöötamisel ja
õppima peaksid nad vaid seda, mis neid huvitab. Koduseid ülesandeid ei tohi olla ja suulist
ülesütlemist koolis samuti mitte. Ka eksamid ja tunnistused tuleb kaotada. Laps on püha,
keskne olend kogu kasvatusprotsessis. Ei tule kasvatada, küll aga kõrvaldada teelt kõik