EESTI RAHVAKULTUURI ARENG JA MÕJUTUSED AASTATEL 1954- 1990
Sõjajärgset poolsajandit võib periodiseerida mitmeti. Võttes aluseks eestlaste
kultuurilise orientatsiooni, siis: 1) 1945.-1950. aastate lõpp, 2) 1960. aastad, 3) 1970.
aastad, 4) 1980. aastad. Esimesel etapil mõõdeti muutusi ja inimesi veel ,,Eesti aja"
mõõdupuuga, hävitatud kultuuritervik jätkas vaimset eksistentsi. Valitsev absurdsus
projitseerus mõistliku elukorralduse teoreetilisele foonile (Vahtre 1992).
Teisel etapil orienteeruti ümber, ühiskonnaellu ja kultuuriloomesse astus
sõjajärgne põlvkond, tekkis lootus leida enamvähem mõistlik modus vivendi ka
nõukoguliku korra raames. Eesti aeg taandati ilusaks mälestuseks, millega tegelikkust
enam mõõta polnud vajalik ega võimalik (Vahtre 1992).
Kolmandat järku iseloomustab resignatsioon.
Neljandal perioodil on tunnetatud nõukoguliku taaga raskust, ühekorraga
püütakse vaadata tulevikku ja minevikku, eestiaegsete traditsioonide elustamiskatsed