Tarapitalased
võitlesid kirjanduse ja kirjanike koha eest uues ühiskonnas. Rahvuslikest ja
riiklikest huvidest sõltumatu inimsuse ja vaimse kultuuri nimel seisti vastu äri- ja
võimutõusiklusele, uusbürokraatiale, ametlikku tellimust täitvale kirjandusele ja
ajakirjandusele ning militaristlikule kasvatusele. Rühmitus korraldas
kirjandusõhtuid ja andis välja ajakirja,,Tarapita" (toimetajaks Friedebert Tuglas),
mis sisaldas peamiselt artikleid, luulet ja kultuurikroonikat. ,,Tarapita" oli viimane
kosmopoliitilise kallakuga liikumine eesti kirjanduses.
Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid tarapitalased tagaplaanile tundeelamused
ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama, astudes nii võitlusesse ohtlike
sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli tarapitalastel kõne alla noorte olukord,
haridus ja tulevikuperspektiivid. Lisaks esinemistele trükisõnas, korraldas
"Tarapita" 1921. aastal kirjandusliku ringreisi, kus kanti ette programmilisi
annaabi.ee 
