Tammsaare ja Gailit elulugu
ehitatud, oma kahemõttelisuses siiski kaudseltki mingit tõde tabavate deduktsioonideni: ,,Kus
oma suurmehi ära tuntakse [mõeldud on Eestit], seal järelikult puudub kultuur! Tuntakse
loomaliku instinktiga! Barbaritel on loomainstinkt tugev... Ka koer tunneb koera kohe!..
Meiegi, [venelased,] seni kui olime harimata, tundsime ikkagi veel oma, aga niipea kui hakkas
haridus, enam iseendid ei tunne, ei taha tunda" [= kultuurikadaklus]; ,,Mis on Puskini ja
Kristuse vahe? Eks mõlemad olnud luuletajad! Ainult Kristus laskis teisi kirjutada, ise ta
kirjutamist ei osanud". Kõrgemal seisavad juba niisugused erutavalt julgesti konstrueeritud
mõtteehitised, mis väljendavad ütleja elukogemustel põhinevat sisemist veendumust ja on
seetõttu usutavad, kuigi nende ebaharilikkus tundub kõrvale algul tõrksalt kõditavana (,,Naist
peab pidama nagu noort hobust - ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele