Algselt, 1920. aastatel keskendus akadeemiline geograafia just maastike kirjeldamisele, hõlmates nii loodust kui ka inimtegevust (Granö 1920). Nõukogude perioodil sisaldas maastikukäsitlus nii loodusgeograafiat, regionaalplaneeringuid kui ka looduskaitset ja rekreatsiooni puudutavaid töid (Varep 1968). Sellisest vaatenurgast nähti inimest eelkõige kui looduse mõjutajat ja ressursside (ära)kasutajat, ent kultuuriline ja ajalooline aspekt oli uuringuis endiselt tugev. Kultuurigeograafiat on ülikooliainena õpetatud alates 1990. Aastate keskpaigast. Algul tugineti soome-ugri vähemusrahvuste etnogeograafiale ning lähtuti Prantsuse kirjeldava kultuurigeograafia ja keskkonnaajaloo traditsioonist (Kurs, e-kiri 2005), hiljem keskenduti üha rohkemmaastikukäsitlusele. Kirjeldatud suunad -- regionaal-, rahvastiku- ja maastikugeograafia -- on suutnud üllatavalt visalt vastu pidada 20. Sajandi
annaabi.ee 
