Kõne postdramaatilises teatris: · Kõne desemantiseerub. · Kõne ja dialoog dekonstrueeritakse. · Polüloogilisus ja mitmehäälsus tõusevad esile. · Stiilid segunevad. · Loogiline tervik laguneb. · Subjektipositsioon pihustub. Ajatasandid teatris: · Etenduse aeg etenduse algusest lõpuni. Tegelikult pole etenduse aeg ühene. Inimesed istuvad, etenduse juht annab etenduse algusest märku, näitlejad tulevad lavale, lõpus on aplaus ja minnakse koju. Kultuuriantropoloogiliselt on see aeg eriline astub välja meie igapäevasest argivoolust. Teatri taust on rituaalses kultuuris, kus toimivad sarnased asjad: astutakse teatriaega, kus toimuvad rituaalsed sündmused, hiljem jätkub reaalne aeg. · Poeetiline aeg fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujutatud sündmuste aeg. Poeetilist aega luuakse tihendades, kiirendades, kommentaaridega (1 tegelane selgitab tegevusest väljaspool), valguskujundusega
annaabi.ee 
