vastamine) 3. järgnevate põlvkondade probleemiks on see, et oma sotsialiseerumise perioodil elavad nad nii, et kodus on ühed ja väljaspool kodu teised normid. Isik ei võta kumbagi normistikku omaks ning seetõttu jääb isiku käitumine sellises situatsioonis kultuurinormide poolt täielikult määratlemata ja ta rikub tihti mõlema kultuuri norme (see on nn. järgneva põlvkonna konflikt). Näiteid leiab kultuuriantropoloogide töödest (nt Labradori indiaanlased ja valged inimesed õigusnormidele allutatakse inimgrupid, kellel pole neist enne ettekujutustki olnud konfliktid; Alzeerias Prantsuse kriminaalkoodeks ja truudusetu naise tapmine kui tava). Kultuurikonfliktid on sotsiaalse diferentseerumise protsessi tagajärg, kuna diferentseerumise tagajärjeltekib lõputu arv sotsiaalseid gruppe, kes kõik määratlevad elusituatsioone ja interpreteerivad sotsiaalseid suhteid omamoodi ega tunne üldse või
Miks mõtlevad ja käituvad ,,teised" teistmoodi? Hippocrates pani tähele, et inimgruppide vahelised erinevused tulenevad klimaatilistest erinevustest, milles elatakse ja erinevatest sotsiaalsetest institutsioonidest, milles tegutsetakse. Sotsiokultuuriline evolutsionism ja ajaloolise psühholoogia eeldused. Darwini evolutsiooniteooria mõju kultuurikäsitlustele 19. sajandil. 1) sotsiaalne evolutsioon väljendub keeruka sotsiaalse korraga ühiskondade tekkes Meenutagem varaste kultuuriantropoloogide tegevust 19. saj lõpus. E. B. Taylori nt nägi otsest seost mingi ühiskonna sotsiokultuurilise arengu ja vaimse arengu vahel. Arvamused, et teatud rasside esindajate kultuur ja seeläbi nende vaimsed võimed on vähem arenenud. Loomulikult peeti kõige arenenumaks lääne ühiskonda. (nt kaua 6. loeng. Kultuuripsühholoogia-Andreas Ventsel 7 aega kehtinud eristus: primitiivsed arenenud kultuurid; arvamus, et primitiivsete
annaabi.ee 
