võrdväärsena professionaalse kunstiga: "Mart Sanderi kui mitte kunstiharidust saanud inimese maale vaadates on kohe aru saada, et tegemist on asjaarmastaja ning diletandiga. /---/ Seda üllatavam on, et Mart Sanderit, tuntud tele- ja meelelahutustegelast intervjueerisid hiljuti ka kui kunstnikku nii Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja Kaarel Kressa kui ajakirja Naised tarvis selle toimetaja, ka filmikriitikuna tuntud Dagmar Reinolt. /---/ Asi muutub kahtlaseks alles siis, kui isegi kultuuriajakirjanikud amatöörluse ja professionaalsuse mõiste lootusetult segamini ajavad ning oma olemuselt art brut'i esindaja ei tea ise ka enam, kelleks ennast pidada." Vastuseks kritiseeris Sander Jõgeva teoseid ning avaldas nördimust sallimatuse pärast: "Ma ei tea, kas autor esindab kogu akadeemilist kunstikonda, või kas viimasedki tema vere- ja kakamänge ametlikul tasandil hindavad. Ent nüüd on ka Sandra Jõgeva kuulus" Sander ise on kritiseerinud tänavakunsti, väites 2010
tavainimesele kaasatundev, samas ideoloogiliselt heaks kiidetud vorm. Nõukogude-aegseid ajakirjanikke võiks jaotada nelja rühma: 1. Küünilised konformistid tegid nalja ametliku ideoloogia üle, tegutsesid põhimõttel, mida halvem, seda parem, nautides süsteemi narrust ja absurdi. Vabanemise järel on neil raske, kuna nad ei ole harjunud siiruse ja usaldusega, nad jätkavad absurdi jälgimist uue võimu tegudes, demonstreerides oma sõltumatust. 2. Kultuuriajakirjanikud - kasutasid metafoorilist keelt, allegooriat, vihjeid. Eestis oli piisavalt lai haritud auditoorium, kes suutsid jälgida küllalt komplitseeritud kultuurikoode ja tundsid endid osalistena ühises võimuvastases keelemängus. Kultuurimeedia kujundas avalikkust, kus üsna avatud poliitiline arutelu võimalikuks sai. Täiesti teadlik, poolenisti avalik kultuuriline opositsioon ametliku surve vastu arenes kultuuriajakirjades, kirjanduse- ja teatriväljaannetes, raadio ja televisiooni
annaabi.ee 
