"kultuuriajakirjad" - 1 õppematerjal

Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu

olid kättesaadavad vaid kitsale ametnikeringile, seega teadsid ajakirjanikud, kirjanikud jt, kes tegelesid avaliku info levitamisega, vaid kogemuse põhjal, mis läheb läbi ja mis mitte. Salastamise eesmärk oligi luua ebakindlust, ebamäärasust ja hirmu, et tugevdada enesetsensuuri ja kuulekust. Sellepärast võis toimetajatöödki pidada üldisemas mõttes tsenseerimiseks, kuna asjatult riskida ei tahetud. (Lauk 2007). Leebema tsensuuri tingimustes oli näha, kuidas kultuuriajakirjad püüdsid avaldada julgemalt ühiskonnakriitilisi seisukohti. Kultuuriajakirjandusest kujunes omamoodi poliitilise avalikkuse aseaine, kus kultuurisündmused kodeeriti ümber sõnumiteks tegelikkuse kohta. Tsensuur provotseeris peitusemängu tsensori ja toimetaja, autori, ajakirjaniku vahel. Tulemuseks oli nn ridade vahele kirjutamine, kus tegelik sõnum peideti osavalt teisele tasandile, kasutades mõistukõnet, metafoore ja keelelisi võtteid. See oli eesti