Linda Kaljundi artikli "Performatiivne pööre" kokkuvõte ja analüüs
küsimus, siis pole imekspandav, et oluline osa nii sotsioloogide kui ka ajaloolaste
pöördumistest performatiivsuse poole osutavad nimelt etenduste – fiestide, rituaalide
ja tseremooniate – olulisusele ühe või teise identiteedi kehtestamisel (Fine, Speer 1992).
Kaljundi kirjutab, et mineviku etendamise kõrval on ajaloolased üha enam asunud
uurima ka etendusi minevikust, mille puhul on tähelepanu pöördumisele tekstidelt praktikatele
kaasa aidanud nii uue kultuurajaloo, kui ka ajaloolise antropoloogia esiletõus. Oluline osa
ajaloolaste vastavalaadseid uurimusi keskendub just erinevatele vägivaldsetele võimuaktidele
(nt sõdadele), millega on pööratud tähelepanu eelkõige erinevate üksikjuhtumite või nähtuste
(nt viisakusnormide) kui etenduste analüüsimisele. Siiski on siingi loobutud teatri ja
stsenaariumi mõistetest ning rõhutatakse etenduste, nende tähenduste ja kulgemise
paindlikkust.