Suur rahvaste ränne
Germaanlastel oli kolm jumalat: Wodan (ODIN), surnute saatja ja nõiakunsti valitseja,
hiljem sõjajumal, kelle ekstaatiline kultus viitas orientaalsele päritolule (hobusel ratsutamine);
Thor (DONAR), talupoegade kaitsja hiiglaste vastu, ja Tiwz (ZlU, TYR), sõjajumal, kes põhjas
konkureerib WODA-NIGA. Jumalaid austati kultuspühadel, mida hõim korraldas perioodiliselt
või pärast võidukaid sõdu kindlates kultuspaikades: ohvriloomade tapmine ning ühine eine
laulu ja tantsuga. Kultuspaikadeks olid pühad hiied, mäed, ka pühade puude, allikate ning
kivide ümbrus. Nende kõrval olid templid puust või metallist puuslikega, hiljem sugesid võõra
mõju ajel ka jumalakujud. Jumalate tahet vahendas oraakel. Poliitilised ja kultuslikud
ülesanded olid neil ühendatud; eraldi preesterkond puudus.
Germaanlased alustasid rahvasterändamist 375 a. Hõime sundisid rändama kliimamuu-
tus, elanikkonna juurdekasv ja maanappus. Vähem tähtis polnud ka neid kannustav sõja-ja
annaabi.ee 
