ARMEENIA KEEL Armeenia keel moodustab omaette rühma indoeuroopa keelte seas. Peale Armeenia kõneldakse seda Venemaal, Gruusias ja Aserbaidzaanis ning ka Süürias, Liibanonis, Ameerika Ühendriikides, Iraanis ja Prantsusmaal. Vanaarmeenia keel on teada alates 5. sajandist, mil loodi armeenia tähestik. Vanaarmeenia kirjakeelt nimetatakse grabariks. Vanaarmeenia keelt lakati kõnelemast 11. sajandil, kuid grabar käibis uue kirjakeelega võisteldes 19. sajandi lõpuni ning on kultusekeelena säilinud tänini. Uus Armeenia kirjakeel kujunes alates 17. sajandist kahes variandis. Idaarmeenia kirjakeel on kasutusel Armeenia (ajaloolise Armeenia idaosa) ja osaliselt Iraani armeenlaste seas. Läänearmeenia kirjakeel on kasutusel Liibanoni, Süüria, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Itaalia ja teiste maade armeenlaste seas, kelle esivanemad on pärit ajaloolise Armeenia lääneosast (praeguse Türgi territooriumil). Osaliselt läänearmeenia keeles toimub
Moskva patriarhaadile, Saksa okupatsiooni ajal taastati senine seisund. Pärast 1944.a. jätkas pagulusse siirdunud EAÕK - i juhtkond oma tegevust Eesti - aegse korra kohaselt. Eesti taasiseseisvumise järel on siinne õigeusu kirik lõhenenud. Õigeusu kõrval on olemas veel üksikuid algsest idakirikust eraldunud voole , sealhulgas a r m e e n i a kirik, e t i o o p i a kirik, samuti muhameedlikus Egiptuses väiksearvulisena säilinud k o p t i kirik ( kasutab kultusekeelena muinasegiptuse keelest arenenud kopti keelt). Suurimaks kristlike uskkondade seas on tänapäeval k a t o l i k u kirik. Lääne- Rooma riigi langemise järel pöördus läänekirik oma misjoniga barbarite poole. Barbarid, kes soovisid saada roomlasteks, võtsid ristiusku kui Rooma tsivilisatsiooni osa. Oskuslikult on lahendatud katoliku kiriku õiguslik seisund tänapäeval. See määratakse VATIKANI kui iseseisva riigi ning mingi teise riigi vahel sõlmitud lepinguga.