Sissejuhatus vene kirjanduslukku II
Ta jumaldab
Lääne-Euroopat. D arvab, et kõik need 40ndate aastate idealistid olid oma vaadetes väga
abstraktsed, nende vaated olid välja kujunemata. D kasutab läänlaste kohta mõistet ,,puhas"
vaimselt rikkumata hingega. Sellisena kujutab ta ka Verhovenskit. Läänlaste hulgast leidis D
ka neid, kes olid tõelsiselt ausad, siirad tegelased. Teine Verhovenski prototüüp on
kirjanduskriitik Belinski. Belinski ei nõudnud Lääne-Euroopa kopeerimist, ta pidas oluliseks
ka vene kulruuti arvestamist. D-le meenutavad Verhovenski suhted Varvaraga Turgenevi
suhteid Viardot'ga.
Karmazinov (vn k karmazinnõi tumepunane) punane värv viitab tema seosele
revolutsionääridega. Ta nimi meenutab ka Karamzini sentimentalismi esindaja. Tekstis
nimetatakse seda tegelast suurkirjanikuks. Nii nimetab teda jutustaja. D vastab Suitsu autorile
nii suurkirjanik põlgab kõike, mis on Venemaal.
,,Kurjad vaimud" Keskne süzeeliin. Keskne tegelaskond on noorem põlvkond,