· 1935 - KIVI SÜDAMELT. Luuletusi 1930-1935 · 1943 - MURELIKU SUUGA. Luuletusi 1935-1942 · 1954 - SÄDEMED TUHAS. Luuletusi 1943-1954 · 1963 - ÄÄREMAIL. 10 algupärast luuletust ja 36 tõlget · 1981 - MU SÜDA LAULAB. Luuletus Somnambuul Mustrohelisis lehis põlev õis. Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. Tal narrikübar kulmel. Oma nime vist õndsalt üle õla heita võis. Ja läeb kesk sisisevat pimedust ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Maa kuum ta sammest
täis soovide sinisädelust kuid ometi loobumisuhke. mis vägivaldne armuheitlik viibe! On siiski kurb, et pärib surm selle südame Kõik, mida puudutand, sest käsi kõrbes. ja kõik tema laulmatud laulud Kas miski antud haaratavaks taas? Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm selle südame laulmatud laulud! Somnambuul Mustrohelisis lehis põlev õis. Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. Tal narrikübar kulmel. Oma nime vist õndsalt üle õla heita võis. Ja läeb kesk sisisevat pimedust ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust.
Nüüd on mööda valu. Ainult tuhk jäänud kõigest hinge maha. Elu puhk sellegi viib mitme mere taha. Tahad istu, nutta? Tahad joosta, rutta. Mulle see nagu jookseks pilved, mühaks palu. Minu tee see on: lauluks ülendada valu. Marie Under Somnambuul Mustrohelisis lehis põlev õis. Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. Tal narrikübar kulmel. Oma nime vist õndsalt üle õla heita võis. Ja läeb kesk sisisevat pimedust ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Betti Alver
Kõrgemalle! Kõrgemalle! Tule, Bathseba! - - - Et saaks näha utetalle! "Johannes!" Peseb sääl ta kummargille? Mürts. Või ons ainult valge lille Kevadmuld Somnambuul Taas küünitud mu künniselle, Mustrohelisis lehis põlev õis. mu igavene sõber, muld; Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. kui väike sõsar rõõmsat velle Tal narrikübar kulmel. Oma nime sind usaldan. Kes meist on kelle? vist õndsalt üle õla heita võis. Üksteisest võtame me tuld. Ja läeb kesk sisisevat pimedust Nüüd paiskad endast lumerahu ta oma sisimase tule pärjas. ning oled kuulatav ja erk; Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. taas segad elu salalahu, Ei kaja vastukaja kimedust. sa enam endasse ei mahu:
annaabi.ee 
