Poeetika
korduvaid värsse (või salme) nimetatakse REFRÄÄNIKS.
!!
! ! alle-aa, alle-aa
! ! kaske kaske (rahvalaul)
! ! Sest laulgem nüüd ja ikka ka
! ! see ilus maa on minu kodumaa (M. Veske)
! ! Mul kõige armsam oled sa
! ! mu kallis isamaa/
! ! mis iial ette võtad sa,
! ! mu kallis isamaa (J.V. Jannsen)
Lisaks sõnadele ja värssidele korratakse ka ligilähedasi mõtteid, tekitades
MÕTTEKORDUSE e PARALLELISMI
! ! Karjapoiss on kuningas
! ! suure valla valitseja
! ! palju pere pidäjä
! ! kullatse krooni kandaja.
Vastandlike mõtete kõrvutamine on VASTUSEADE e ANTITEES
! ! Riimiga laul on ilus ja sügav, riimita ilus ja sügavam
! Kui tahad mind vihata vihka siis mind, ma lähen ja leinan ja armastan sind
Vastandi- ehk kontrastipõhimõte on sõnakunsti olulisemaid aluspõhimõtteid.
Mõttekorduses võib tekkida ka ASTENDUS --> tähenduslik tõus või langhus ehk
GRADATSIOON (vt ka liialdus ja vähendus).
Kus nutab isatu poega,
sinna kaevu kaevatakse;
annaabi.ee 
