lood" eest 1994: K. E. Söödi nimeline luuleauhind "Tere, tere lambatall!" ja "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" eest 2005: E.W Ponkala Fondi elutööpreemia (Soome, Eesti ja Ungari kultuurisuhete arendamise eest aastakümnete vältel) 2010: Tallinna vapimärk 31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskrösis Sándor Petfi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli valmistatud Ellen Niidu büst. Ma arvasin Ma arvasin nõnda, et meri on alati sinine ja et varjatud kullateri täis on viimne kui inime. Et merel sõites tuleb julgelt tuuli trotsida ja väsimust võites tuleb ilmast imesid otsida. Ma sõudsin südames õhin, ümber lained sumasid, taevarannad ja merepõhi mulle vastu kumasid. Sain teada, et meri harva, õige harva on sinine ning et tühi ja halli karva on sageli inime. Nägin maid ma, mis järvetud jõetud, tolm ja põrm, muud ei olegi, inimlapsi, kes mullast on võetud, kus kulda polegi. Kuid ma arvan, et siiski tasub
lõime. Luulesse tuli Ellen Niit üllatavalt küpsete värssidega. Nooruslikult avameelne luuletus on Ellen Niidu usutunnistuseks: õnnetunne ja elumõte on lahutamatud, nagu on lahutamatud elumõte ja inimväärne elu üleni; sellest kõigest lahutamatu on ka kodukolle. Hiljem on poetess pidanud vajalikuks täpsustamist, kui ta kirjutab: Ma arvasin nõnda, et meri on alati sinine ja et varjatud kullateri täis on viimnegi inimene . Paraku on tulnud kogeda muud: Sain teada, et meri harva, õige harva on sinine ning et tühi ja halli karva on sageli inimene. Siiski on Ellen Niidu luulekreedos inimväärsuse, kõlbelisuse ja headuse usk läbiv ja järjekindel: Kuid ma arvan, et siiski tasub
õhukesest rauakelmest eseme pinnal. Woodil õnnestus ka ise saada punase värvusega kulda, mida nimetatakse nüüd Woodi kullaks. Juba IV saj. e. Kr. Kasutati metallilist kulda Hiinas elueliksiiri koostises. Enam kui paari tuhande aasta eest avastati, et kuldnõus ei hakka vesi roiskuma. Seda omadust kasutasid Egiptuse ja Assüüria targad püha vee hoidmiseks. Vanasti kasutasid alkeemikud tavaliselt kulla saamiseks lihtsamaid petmisviise. Näiteks pandi tiigli põhja kullateri, mis kaeti vahaga. Nii näis tiigel tühi. Soojendamisel vaha sulas ja segamisel ilmusid kullaterad. Ained võidi kuumutamisel segada ka peene toruga, mille sees oli kullatolm, alt oli toru suletud vahaga. Soojendamisel vaha sulas ja kullatolm voolas tiiglisse. [1] 9 KOKKUVÕTTE Selle töö täitmisel sai autor uued teadmised keemia valdkonnas, laiendas oma silmaringi.
annaabi.ee 
