Eesti Pank ja kroon
väärtuselt pidi olema pariteetsetel alustel kuldfrangiga (1 mark = 0,29032 g kulda). Piisava
kattevara puudumise tõttu sai margast siiski ainult katteta paberraha. Raskused majanduses ja
keskpanga valed laenuotsused ning katsed katta riigi eelarve puudujääki viisid kriisini. Lisaks
keskpanga reformimisele viidi läbi rahareform ning 1. jaanuaril 1928. aastal jõustunud
rahaseadusega sai Eesti Vabariigi rahaühikuks Eesti kroon. Kroon võrdsustati Rootsi krooniga
ja kullastandardiks jäi 1924. aastal kehtestatud teoreetilise kuldkrooni standard 0,4032266 g
kullasisaldust. Kroon oli reaalselt tagatud ja Eesti Pank kohustus neid välisvaluuta vastu
ümber vahetama. 1933. aastani püsis kroon stabiilsena, siis aga devalveeriti kurssi 35% ja
kehtestati krooni kurss Inglise naela suhtes: 1 nael hakkas võrduma 18.35 krooniga. Eesti
3
Vabariigi annekteerimiseni järkus soodus majanduskasv ja püsis stabiilne kroon kuni 1940.