valuuta vahetuskurss oli kulla suhtes fikseeritud. Kullastandardi kasutamiseks ei olnud vaja riikidevahelisi kokkuleppeid. Kullastandardi ristiisaks võib pidada Inglismaa rahapaja juhti Sir Isaac Newtonit, kes oli rohkem tuntud füüsikuna, kuid kes hakkas juba 18. sajandi alguses raha vahetatavust väljendama sellega ostetava väärismetalli kogusega. Newton pidas väga tähtsaks raha ostujõu mõõtmist. Seda mõõdeti püsiva vahetuskursiga, mis tulenes iga maa valuuta kullasisaldusest ning millega oldi valmis kulda ostma või müüma. Riikide otsused siduda oma valuutad kullaga tõid kaasa ka omavahel seotud vahetus kursside süsteemi. Rahvusvaluutad muutusid teineteise suhtes konverteeritavaks ehk vahetatavaks. Kullastandard pani aluse rahvusvahelise rahasüsteemi korrastatud arengule. Euroopas kasutati aastatel 1979 kuni 1998 ühtset vahetuskursireziimi, milles osalenud Euroopa riigid fikseerisid oma vahetuskursi teineteise suhtes kõikumispiiriga 2,25% (hiljem kuni 15%).
Kui Austria ja Saksamaa olid rahanduslikult kokku varisenud, koondus tähelepanu Londonile. Inglismaa lühiajalised kohustused olid suured; ka teistel riikidel oli tema vastu suuri lühiajalisi kohustusi, kuid suur osa nendest oli Saksamaa ja Austria moratooriumi all kinni. Paanikakarussell läks keerlema ning ilmnes, et ka Londoni City ei ole põhjatu. Abiressursid ei osutunud piisavaks. Septembri keskpaigaks oli London kaotanud rohkem kui 200 miljonit naela. Otsus loobuda endisest naela kullasisaldusest ja -standardist tehti 19. septembril. Naelsterlingi kurss kuldvaluutade suhtes langes peaaegu kohe 25 protsenti, kuid sama suure eelise sai Briti väliskaubandus. Inglise majandus sai aga ekspordieelise ning hakkas juba 1932. aastast kosuma. Uus algus Inglismaal põhjustas rahvusvahelise depressiooni teravnemise. Suurbritannia kullastandardist loobumise psühholoogilised kajastused olid tohutud; naela langus tähendas rahvusvahelise rahandusmehhanismi kokkuvarisemist. Suurem
annaabi.ee 
