Keskaja Euroopa vaimulik ja ilmalik
loonusrendi kergendamist, vabadust elukaaslase valikul ja mõisa põllul tööpäevade kaotamist.
Talupojad, töötav klass, nad toitsid ära kaks ühiskonnakihti. See oli harmooniline vastastikune
abi, kus töötegijaid hinnati ideoloogias, kuid mitte reaalsuses. Kolmekomponendiga skeem oli
võrdne, aga tegelikult olid talupojad allahinnatud ja ühiskonnas oli sotsiaalne ebavõrdlus. Sellel
ajastul ei väärtustatud tööd ja töölisi. Näiteks ilmalikud ja kiriklikud isandad lasid kullaseppadel
teha väärismetallist esemeid, mida nad vajaduse korral üles sulatasid, arvestamata kunstniku või
käsitöölise töö majandusliku väärtusega. Kuid vaatamata sellele varustasid pärisorjad kõiki
kõigega: „pärisori toidab isandat, kes väidab, et tema toidab pärisorja“.
Talupoeg kasvatas erinevaid kultuure, eriti teravilja. Ta kohustus tegema senjööri valdustes
teotööd, hiljem selle asemele tuli raharent ja naturaalandamid. Tal oli ka piiranguid, näiteks
annaabi.ee 
