Juhan Liiv ja tema luule
Me õndsamaid tunde ootame,
See ootus meid abita jätab.
Jah, hälli seest kuni hauani
Viib enesepettuse sära.
Ah, üda lööks külmaks rauani,
Kaoks seegi pettus ära.
*
Üksik tee
Tee üksik, rahul, vaiki,
Ja ümber kõrged puud,
Ta ümber kased ja männid,
Neil sügis annab suud.
Tee üksik, rahul, vaiki,
Täis kollaseid lehtesid,
Neid eile tuul maha toonud,
Kui raputas metsasid.
Tee üksik, rahul, vaiki,
Täis kullaseid lehtesid,
Ja kullane ise on vaikus
Pärast tormi vaevasid.
Ja kullane ise on vaikus
Kuldkollase kase peal,
Ja kullane ise on rahu-
Mänd helehaljas seal!
*
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
Ja raske su koorem kanda,
Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
Sa soovide siniranda,
Täht süttib ehk taevas su üle veel,
Lill tärkab su haua pinnast,
Ja sinu mõte ja sinu meel