Kalevipoeg 18. lugu kokkuvõte
Päeva tõusul tõstis Kalev pead, tõusis isutukile, tuli püsti. Võttis mõne kulbi leemepajast
linnupetet keha karastamiseks.
Kalevipoeg lootis leida kohta, kust ta pääseb põrgu piiridele, et jõuda alla-ilma.
Ta jõudis koobaste juurde, piilus prao servalt koopasse, lootes leida rada, mida mööda on
võimalik käia. Tee koopasse oli pime, suitsune ja tahmane. Kalev ei näinud suitsu sees
kõndida. Tark lind lausus: ,,Kõlise kelluke, kuuluta kullakeelt!" Kalev mõistis, täitis kaarna
käsku. Kuldkellakese kõlin puistas paksud suitsupilved.
Kalevipoeg seadis sammud koopasse, seal oli pime, seega pidi Kalevipoeg käsikatsel edasi
liikuma. Kusagilt pimedusest hüüdis hiireke: ,,Kõlista kellakest, kuuluta kellakeelt!"
Kuldkellakese kõlin puistas ära pimeduse.
Kalevipoeg jätkas oma teed. Teepeal oli peenest poordikarrast ja hõbekarra heidekesest võrk.
Kalevipoeg hakkas seda lahti harutama, kuid võrk hakkas kasvama. Kärnkonn krooksus:
annaabi.ee 
