"kuljustrummi" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Ka ta väikesed jalad olid andaluusialikud, graatsilised jalatsid ümbritsesid neid kitsalt, kuid mugavalt. Ta tantsis, keerles ja tiirles vanal pärsia vaibal, mis lohakalt ta jalgade alla oli heidetud, ja iga kord, kui ta särav nägu keerutusel mööda vilksatas, pildus ta oma suurtest mustadest silmadest välkusid. Kõigi pilgud tema ümber olid pingul, kõigi suud lahti; ja tõepoolest, kui ta nii tantsis kuljustrummi saatel, kaks ümarat ja puhast käsivart üle pea sirutatud, ise peen, habras ja elav nagu herilane, seljas voltideta 58 kuldmiidriga kirju undruk, mis kohevile läks ja aegajalt ta saledaid sääri näha laskis, õlad paljad, juuksed mustad ja silmis tuli -- siis tundus ta tõesti üleloomuliku olendina. «Tõepoolest,» mõtles Gringoire, «see on salamander, näkineid, jumalanna, see on menaad!» Sel silmapilgul läks üks «salamandri» palmikuist lahti ja mingi kollane vasklitrike veeres