Vana-Kreeka: Kuulaja ja vaataja
Tragöödia
oli reaktsiooniks kriitilisele keeleuurimisele. Keele ja selle tähenduste probleemi kaalukust
näitab asjaolu, et seda käsitleti nii komöödia- kui ka tragöödialaval. Sõna, muusika ja
liikumine olid tragöödia põhiosad, kuid dramaturgide käsutuses oli ka mõningane
lavatehnika, millega sai näiteks kangelasi lendama panna. Üldiselt oli lavakujundus pigem
lihtsustatud kui realistlik, kasutati suhteliselt nappe kulisse ning rekvisiite. Maskides ning
hoolikalt riietatud näitlejate mäng pidi olema üsnagi stiliseeritud: hääl, diktsioon ja zestid
pidid andma küllaldase väljendusrikkuse. Liikumist ja zeste hinnati isegi muusikute puhul.
Näitemäng ja jutustus
Isegi täielikult näitemänguks väljaarenenuna ei eemaldunud tragöödia kunagi oraalsest
traditsioonist. Sõnumitoojate pikad kõned, mis olid sageli tragöödia pöördepunktiks, pidid
annaabi.ee 
