Tõde ja Õigus II Terve tekst
millele oli vajutatud vaikimise pitser, ja mitte viimseks ei jäänud Kulebjakovi tõepaljastused. Eriti
pidi Vargamäe Indrek sellest osa saama, sest härra Voitinski muretses tema eest.
Nagu juba tähendatud, jäi tema Slopasevi lahkumisega nagu leseks. Ehk ta küll oli
rahuarmastaja inimene ja härra Kulebjakov suur rahuaate eestvõitleja, ometi ei sobinud need
kaks millegi pärast. Voitinski tegi alguses katset Kulebjakoviga umbes samasugust vahekorda
luua, nagu oli tal Slopaseviga, aga tema katse ebaõnnestus täiesti -- võib-olla osalt juba
sellepärast, et Voitinski langes vaimselt ja ka ihuliselt aina allapoole. Kõik, mida ta kandis, oli
kulunud ja rinnaesisel torkasid igal pool silma pillatud toidu rasvased jäljed. Pealegi sündis
temaga nagu iga vaevase loomaga: ta hakkas oma ihuga toitma teisi elavaid organisme ja seda
nähtavasti kord-korralt ikka suurema hooga