Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
Nukrus, üksindus, kannatamine, kodutunde puudumine.
Maailmavaade: panteistlik, teosoofia: lääne filosoofia + budism + taoism; Maeterlincki mõju.
Kirjanduses olid autoriteedid Kreutzwald, Bornhöhe, Sööt, Liiv, Rilke.
„Uued luuletused” (1909): igatsuslaulud – igatsus oli loomuomane, pidas seda hinge tungimiseks
jumaliku algkodu poole; vabavärsiline rütm; teosoofia+loodus; ballaadid liituvad luulekogu
kannatuste ja igatsuse teemaga. Meeleolu on “kuldvidevikuline”. Tume fataalsus, usk inimesse.
Taassünni filosoofia.
„Kadunud kodu” ja „Valge öö” (1920): stagnatsioon, kinnisideed, sugestiivsus; detailid; rõhk
riimil, stroofi mitmekesisusel; sonetivorm.
Lastelauludega alustas “Lastelehes”. Rahvalaulud juhatasid tee humoristliku ja südamliku luule
juurde. Ilusad kujundid, lihtsad teemad: marjuleminek, tibukese unenägu. Samas ka sotsiaalne
annaabi.ee 
