V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
jätkuvad kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani renessansi muinasjutuliste
arhitektuuri-fantaasiatena. Väike läbipaistev rosett portaali kohal oli eriti peene filigraani
meistriteos; seda võis nimetada pitsidest täheks.
Keset saali, vastu suurt ust oli ehitatud Flaami saadikute jaoks ja teiste suuremate isikute
tarvis, kes olid kutsutud müsteeriumi pealt vaatama, kuldbrokaadiga üle tõmmatud vastu
seina asetsev poodium ja sellele tehtud oma sissekäik kuldtoa ees oleva koridori akna kaudu.
Müsteerium pidi seekordki, nagu tavaliselt, marmor-laual ette kantama. Selleks oli ta juba
hommikul korda seatud. Toredal plaadil, mida kohtukirjutajate kontsa-jäljed tugevasti olid
kriimustanud, asus üsna kõrge puust laudis, mille kogu saalile näha olev ülemine pind
näitelavaks oli määratud, kuna ta vaipadega varjatud sisemus oli ette nähtud näitlejate
riietusruumiks. Naiivselt väljapoole jäetud redeli ülesandeks oli ühendust alal hoida lava ja