V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
olid ehitud!»
«Ah, kullake!» katkestas teda provintsinaine, oraa-puhku üleoleva ilmega. «Mis te oleksite
siis veel öelnud, kui te oleksite kaheksateist aastat tagasi kuuekümne esimesel aastal
kroonimise ajal Reimsis * olnud ja printside ja kuninga kaaskonna hobuseid näinud? Kus oli
igamoodi hobuse- ja sadulatekke: ühed damastist, peenest kuld-brokaadist, nugisenahast
voodriga, teised sametist, lahitsasabadega vooderdatud, kolmandad üleni kuldti-kanditega ja
suurte kuld- ning hõberipatsitega. Seda raha, mis see kõik maksma läks! Ja veel ilusad
paazid sadulais!»
«Kõik võib ju olla,» vastas kuivalt emand Oudarde, «aga flaamlastel olid väga ilusad
hobused ja eile olid nad kaupmeeste prevoo juures raekojas hiilgaval õhtusöögil, kus neile
anti suhkurdatud mandleid, kaneeli-viina, vürtsitatud maiustusi ja muid haruldasi roogi.»
«Mis te nüüd räägite, armas naaber!» hüüdis Gervaise. «Flaamlased sõid õhtust Petit-