Inglismaa
Plinius kirjeldab, et "Puuvõõrikut, mis kasvab
tammede otsas, peavad keldid taevaanniks ja märgiks, mida annab jumal, kes puu on selleks välja valinud.
Puuvõõrikut kutsuvad nad omas keeles "imerohuks"."
Plinius kirjeldab ka puuvõõriku korjamise kommet, mis nägi välja selline, et alguses valmistati oma kombe
järgi ette söömaaeg ning aeti siis kohale kaks valget sõnni. Siis tõusis üleni valgesse riietatud druiid puu
otsa ja lõikas kuldsirbiga maha puuvõõriku, mis püüti valgesse rätikusse. Puuvõõrik ei tohtinud maaga
kokku puutuda, sest usuti, et nii kaotab see oma võlujõu. Seejärel ohverdati sõnnid ja paluti, et jumal teeks
puuvõõriku õnnetoovaks. Keldid uskusid, et puuvõõriku marjamahla maitstes saavad ahtrad loomad
viljakaks ja et mahl olevat ravim kõigi mürkide vastu. Puuvõõriku austamine on tänapäevani säilinud
annaabi.ee 
