Luuleanalüüs: Juhan Liiv ja Lydia Koidula
luuletusega (,,Sa tulid", ,,Arm tuli ..."). Mitmeid kordi kirjutab Liiv armumise algfaasidest:
,,Üksainus kord mu süda tervelt tuksus / mu vere ringjooks vigane / üksainus kord
mu süda tervelt tuksus, / ja siis ta tuksus sinule! / Mu oma süda ju ei toida mind, / eks
sinu päralt olnud rind." ,,Ma olin vaevalt noormees, / sa alles plikake / ja ühes suve sisse
/ käsikäes läksime. / Ja päikene taevas säras / ja säras me südames ka, / kuldselge oli
taevas, / kuldselge meil südameis ka." Armastusluules toob kirjanik sisse võrdlusi
looduse ja armastatute vahel. Ta käsitleb armastust üleloomuliku jõuna, mis seletab
armastajate südamete rahutut peksmist. Arvatavasti on kirjanikku sellised tunded
haaranud elus palju, mis pani teda neid mõtteid nii kirjutama. Liiv on ridadesse
märkinud pigem oma vastuolu armastusele, kartes, et armastus on hiljem kui
lahtipääsematu tunne, mis halvab inimese südame täielikult. Tunne, mis on kerge