19. saj naisterõivastus
Otsmikujuuksed lokiti, tagumised juuksed
põimiti patsi ja kinnitati kammi abil suurde kuhilasse. Selline mood ei kestnud kaua ning
naised hakkasid meestemoe eeskujul tegema Titus-stiilis soenguid. 1812. aastaks levis
soeng, millel eespoolsed juuksed lokitud ja hoolikalt külgedele kammitud, tagumised
juuksed ümbritseti rõngaga. Sellise soenguga kanti tavaliselt turbanit.
Umbes 1806. a hakati soengut kaunistama püsti juustesse torgatud jaanalinnusulega,
ka pärlikeede, kuldnoolte ja lillevanikutega. Sageli sõlmiti juustesse siidpael, soenguid
toetati kammide, pannalde ja diadeemidega. Laubal ja kõrvade ümber kanti väikesi
kiharaid, mis pehmendasid soengu jäika ilmet.
Peakatted. Kõige tüüpilisem peakate erinevatest materjalidest, merevaigu, kalliskivide
ja sulgedega kaunistatud peadligi hoidev turban. Kanti ka väikesi linasest riidest
ja pitsist tanusid, madala krooni ja laia äärega kübaraid, millel kaunistuseks oli
jaanalinnusulg ja õlgkübaraid.
Jalatsid