Olgugi, et muinasjutud pärsivad ehk reaalsuse taju või moonutavad pilti tegelikkusest, siiski usun ma, et need lapsed on jäänud paljustki ilma, kelle elus need fantaasiarikkad lood puuduvad. Kas on siis paha uskuda headuse jõusse või halva lüüasaamist? Võimalik, et see takistab teatud määral elus edasi jõudmist, kui on eesmärgiks suured rahakuhilad ja varandusemäed. Ei ole ju aega pankuritel unistada lilleaasal jalutavatest printsessidest või kuldmune munevatest kalkunitest. Samas ma usun, et maailm oleks sõbralikum paik kui me kõik veidi rohkem ja lapselikult unistaksime ning muinasjuttudesse usuksime.
kanapoja laiaks astus; Kilepakend, ütles kana, kui nahkmuna munes. Ka pole selget vahet juhtudel, kus n-ö. terve sisuüksus on vormistatud kord jutu, kord ütlusena, ja juhtudel, kus jutust pudeneb välja mõni meeldejääv repliik ja jätkab oma folkloorset elu omaette ütlusena. Nt. Aisopose valmidest pärinevad tuntud ütlused Viinamarja on hapud (rebase ütlus, kui ei küündinud viinamarju haarama); (Nagu) koer sõimes ~ heintel (ei söö ise ega anna teisele); Ära tapa hane, kes muneb kuldmune; Ära loe tibusid enne, kui nad on välja hautud. Väljend karuteene ~ osutas karuteene tuleb loomamuinasjutust, kus teenriks palgatud karu tapab suure kiviga magava peremehe laubale lennanud kärbse ja ühtlasi peremehe enda. Pisut panin, palju sain! oli tarvitusel humoristliku kommentaarina, kui piim või supp üle kees, ja on algselt rumala tüdruku repliik samasisulisest naljandist. Nii nagu repliike juttudest, on irdunud ja iseseisvateks ütlusteks saanud ka värsse või värsipaare
annaabi.ee 
