"kuldkiud" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Mis ma nägin, nägid ka teised, ometi polnud see pilt inimeste silmade jaoks. Seal all tänaval -- oli keskpäev, päike paistis kõrgel -- tantsis üks tütarlaps. Nii ilus tütarlaps, et jumal ise oleks teda pühale Neitsile eelistanud ja ta oma emaks valinud. Ta oleks tahtnud sellest neitsist sündida, kui see tol ajal oleks elanud, mil tema endale inimese kuju võttis! Tütarlapse silmad olid säravalt mustad, ta tumedais juustes särasid kuldkiud, kui päike neist läbi tungis. Tantsides polnud ta jalgu nähagi, nagu ei näe ratta kodaraid, kui nad kiiresti keerlevad. Mustades palmikutes särasid päikese käes metalsed litrid, mis ta otsaees tähtedest pärjana kiirgasid. Ta sinine, helkudega ülekülitud kleit oli nagu suveöö täis tuhandeid tähti. Ta nõtked tõmmud käed põimusid ümber piha, kord kinni, kord lahti, nagu kaks linti. Ta kehakuju oli üllatavalt ilus. See särav kuju kiirgas valgust isegi päikese valguses