Kalevipoja 18. lugu
põgenegu nad eest enne kui ta neile mõõgaga äimab ja neid huntidele söödaks viskab.
Põrgupoisid vastasid,et ärgu ta hoobelgu enne õhtut, kaldaäärsed kütid lasid oma nooled lendu
Kalevipoja poole. Kalevipoeg kange poeg ei kartnud neid, seisis nagu raud sein ,tugev kui
tamm ja hakkas mõõgaga vastu virutama. Sajad põrgulised langesid maha, uued nende
asemele. Sarviku taadi sundimisel langesid pajud põrgupoisikesed. Põhivõitlus käis silla peal.
Kuldkellukeste kella abil ta jälle võidab nad, sest need kellukesed tal sõrmaküljes kui ta
võitles helisesid. Osad põrgulised ka põgenevad. Lõpuks Kalevipoeg istus silla peale ja viskas
surnud sealt sillapealt jõkke, mälestuseks mädanema. Kõndis üle silla,teise kalda peale, kuhu
Sarvik oli teinud tõkkeid, valmistanud paksu seina. Kalevipoeg tagus vastu põrguväravaid, ja
lõi need puruks ning astus ukse ette. Lõi ukse ka maha. Eestoas istus eidekene, nagu
leinapõlves Linda