V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ähmenes hetkeks mingist mõttest nagu peegel hingeõhust, ta pikkade mustade allalastud
ripsmete vahelt vilkastas mingi kirjeldamatu tuluke, andes ta näojoontele selle idaalse
õrnuse, mida hiljem Raffael oma naistele oskas anda, kui ta neis kujutas müstiliselt liitununa
neitsilikkust, emasust ja jumalikkust.
«Kuidas peab siis olema, et teile meeldida?» ei jätnud Gringoire järele. «Tuleb mees olla.»
«Ja mina, kas siis mina mees pole?» «Mehel on kiiver peas, mõõk käes ja kuldkannused
saabaste küljes.»
«Niisiis,» sõnas Gringoire, «ilma ratsuta polegi meest. Te armastate vist kedagi?»
«Tõeliselt?» «Tõeliselt.»
Tütarlaps jäi hetkeks mõttesse, siis ütles ta erilise ilmega:
95
«Ma saan seda varsti teada.» Poeet küsis õrnalt:
«Miks mitte juba täna õhtul? Ja miks ei vöiks see mina olla?»
Tütarlaps heitis temale tõsise pilgu.
«Ma võiksin ainult niisugust meest armastada, kes mind kaitsta suudab.»
Gringoire punastas ja võttis seda arvesse