E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
302
«Oh, ma ei ole sugugi väsinud,» ütles Agnes rõõmsalt.
«Siis võiksime jälle minekut teha, sest meil on täna veel pikk ja vaevaline tee ara käia.»
«Kahju!» õhkas Agnes tahtmatult.
«Kahju siit lahkuda, või kahju, et tee vaevaline on?» küsis Gabriel.
«Et tee nii vaevaline on,» kostis Agnes kimbu üle kummardudes ja seda nobedasti kinni
siduma hakates.
Gabriel katsus aidata, nende käed puutusid kokku. Magus värin käis Gabrieli kehast läbi. Tai
tuli kange himu neiu kenast kuldjuukselisest peast, mis nii lähedal tema silmade ees liikus,
kahe käega kinni sasida ja seda oma pale vastu suruda. Kartes, et kuri himu liig suureks
kasvab, tõusis ta järsku püsti. Selsamal silmapilgul arvas ta metsast kuiva raagude prõginat
kuulvat, mis kohe jälle vaikis.
«Kas kuulsite midagi?» küsis ta kaheldes Ag-nese käest.
«Ma kuulsin, nagu oleks siin lähedal keegi kuiva oksa peale astunud,» kostis Agnes.
«Vahest oli see mõni kiskja elajas?»
Nad jäid kuulatama