Vana-Vene kunst
kõrge taseme saavutas 14-15 saj. Põhiolemuseks on tervendava mõju omistamine, figuuridel
puuduvad varjud ja nad on pinnalised, kasutati ümberpööratud perspektiivi, kehavormid olid
peidetud rikkaliku voldistiku alla, näha olid vaid nägu (rangeilmeline, pilk suunatud ette; tekib
silmsideme tunne), käed ja jalad, ülesehituses lähtuti kiriku eeskirjadest, figuuride peade kohal
asub nimbus e. aupaiste, valitsevateks toonideks olid rohekas, kollakas ja punane, ka kuldjooned,
alates 8. saj. kasutati temperavärve segatud munaga, igal asjal on oma tähendus, kujutati
märtreid, pühakuid jt. Piibli tegelasi, aluseks kasutati lihvitud ja kalaliimiga kokku liimitud
pärnapuust laudu, mis olid kaetud valgendatud lõuendiga, hävimiskindluse saavutamiseks
immutati värnitsaga (kaitseb niiskuse eest, kuid aja möödudes tumestab värve). Theophanes
Kreeklane tuli Bütsantsist, ikoonikunsti ületooja Venemaale. Iseloomulikud on pruunikad
toonid ja valged jooned nägudel