V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
läikiv nahk, kullatud sarved ja sõrad ning kullatud kaelarihm. «Djali,» ütles tantsijanna,
3
3
«järg on sinu käes.» Ta istus maha ja sirutas graatsiliselt kitse poole oma väikese
kuljustrummi.
«Djali,» jätkas ta, «mitmes kuu meil praegu on?» Kits tõstis oma eesmise jala üles ja lõi
ühe korra vastu kuljustrummi. Oli tõesti aasta esimene kuu. Rahvas plaksutas.
«Djali,» ütles tüdruk ja pööras trummi teisipidi, «mitmes kuupäev on täna?»
Djali tõstis jällegi oma kuldjalakese üles ja lõi kuus korda vastu kuljustrummi.
«Djali,» päris mustlastüdruk trummi jälle teisiti liigutades, «palju kell praegu on?»
Djali lõi seitse korda. Samal hetkel lõi Sammasmaja tornikell seitse.
Rahvas oli hämmastunud.
«Siin peab nõidus mängus olema,» kostis kellegi sünge hääl rahva hulgast. See oli too
paljaspea, kes mustlastüdrukut silmist ei lasknud.
Tütarlaps võpatas ja pöördus ümber. Kuid kätepla-gin summutas sünge hüüde, kustutas