V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
jätkus omasoodu.
See oli tõesti väga ilus luuleteos, mida vahest isegi tänapäev võiks kasutada, kui mõned
kohad ümber teha. Ekspositsioon oli pikk, tühjavõitu, nagu seda reeglid nõuavad, ja
lihtsameelne Gringoire imetles oma hingesügavuses siiralt ta selgust. Nagu vahest arvatagi
võib, olid neli allegoorilist kuju pisut väsinud pärast pikka reisi läbi kolme maailmajao,
pealegi kui neil polnud õnnestunud oma kulddelfiinist soodsalt lahti saada. Seejärel algas
imelise kala kiitus, milles tuhat korda õrnalt vihjati Flandria Marguerite'i noorele kihlatud
peigmehele, kes tol ajal Amboise'is kurvalt oma päevi veetis ja kes aimatagi ei võinud, et
tema pärast peavad Põllutöö, Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus mööda maailma reisima.
Mainitud delfiin oli noor, oli ilus, oli tugev ja ennekõike (kõigi kuninglike vooruste
suurepärane päritolu!) ta oli Prantsuse lõvi poeg. Ma väidan, et julge võrdlus on
annaabi.ee 
