V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
29
nende kõrguse ees ilma ühtki nende kaaslast solvamata, mis iseenesest pole sugugi vähe.»
Seepärast polnud ka ebameeldivas muljes, mis kardinal Pierre Gringoire'is äratas, mingit
isiklikku viha tema vastu või põlgust tema tuleku puhul. Hoopis selle vastu: meie poeedil oli
küllalt arukust ja ka küllalt peetud kuub seljas -- tal oli põhjust erilist rõhku panna sellele, et
eminentsi kõrv võiks kuulda mõnda vihjet proloogis, eriti aga kiidusõnu kulddelfiini, selle
Prantsusmaa lõvipoja kohta. Kuid poeetide suursuguses loomuses ei valitse omakasu.
Oletame, et poeedi loomus koosneks kümnest osast, siis oleks kindel, et mõni keemik teda
analüüsides ja farmakopoliseerides, nagu ütleb Rabelais, leiaks sealt ühe osa omakasu ja
üheksa osa enesearmastust. Ent sel momendil, kui uks kardinalile avati, olid Gringoire'il
need üheksa enesearmastuse osa rahva imetluse hinguse mõjul nõnda kohutavalt paisunud ja
annaabi.ee 
