See luulekogu esindab Underi loomingu noorusjärku, jätkub tundelõõm, kuid nähtub rohkem elu vastaspoolsusi ja uute vaatealade võimalusi. Teos räägib loodusest, armastusest, tunnetest. Luuletused on minakesised ning autor paneb kirja kogetut ja nähtut enda seisukohast. Luulet kujutatakse vabalt ja siiralt. Samuti paistavad silma ka mõtisklevad toonid. Autor kasutab kõiki luulekujundeid. Võrdlusi, näiteks tähtelilli kui kuldset naeru, kui kuldblond neitsid tulnd need maikuu päevad, väike maja nagu valge häll. Epiteete- sininiiske õhtu, tumm, valge naerupude, vana, madal kummut. Personifikatsioone- pea pudenev, lilled, iseenda lõhnast joobund, päike ära jooksnud. Metafoore ja sümboleid- sünnin linade valevast vahust=ärkan, väikesed unised ruudud=silmad. Allegooriat- täna on tulnud ning eile suri, kurvad rõõmud. Luulekujundid teevad lugemise põnevamaks. Luuletaja peidaks teosesse nagu väikeseid
Liidu liige. Hiljem oli ta lühikest aega õpetaja Valgamaal Lõvel (1940) ja Kärstnas (1944). Teosed 1913. aastast avaldas ta ajakirjanduses miniatuure, dialooge, vesteid, hiljem arvukalt värsse, jutustusi ja novelle. Ta äratas tähelepanu mulgi murdes luulega. Ta avaldas luulekogud "Mulgimaa" (Tartu, 1919), "Inimen" (Tartu, 1925), "Tõus ja mõõn" (Tartu, 1931), "Kolletuspäev" (Tartu, 1934), "Mälestuste maja" (Tartu, 1936) ja "Linnulaul" (Tartu, 1937), novellikogud "Kuldblond neitsi" (1925) ja "Roheline sisalik" (Tartu, 1925) jm. Kujundirikkais ja humoorikais luuletustes kasutab H. Adamson tihti murdekeelt. Kirjutanud ka esperanto keeles. 1928. aastal ilmus lapsepõlvemälestusraamat "Kuldsel elukoidikul". Hiljem on avaldatud luulekogud "Kolm pilku" (Geislingen, 1947), "Kogutud luuletused" (Stockholm, 1963) ja "Luuletused" (Tallinn, 1965) sarjas "Väike luuleraamat", "Vikerkaar ja vari" (Tartu, 1998) ning "Laotuse õlman: ma muigan mu mulgi murden" (Tartu, 2001)
annaabi.ee 
