EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
tahendatakse, tuleb neist tunduvalt väärtuslikumaid põllu- ja metsa-
maid. Huvitav ja emotsionaalne on samas jutus Narva joa kirjeldus.
Ent nüüd wea mina sinnu pool wägisi weel wersta wiis kõrwale Peipse
poole J o a l a mõisa, Narowa jõe weeren, üte suurt Jumala imeteku kae-
ma. Narowa jõgi tulep Peipsist wälja nink lät Soomemere lahe sisse. Ent
enne kui jõgi Narwa liina manu jõwwap, Joala mõisa lähükesen, kukup
jõgi äkitselt kõrgelt kaldalt maha orgu, sääratse mürina nink praginaga, et
jäle om nätä nink kuulda. (Maa-rahwa… 1858: 34–35)
See kirjeldus tundub olevat esitatud eesmärgiga avada talupoegade
silmi looduse imelistele nähtustele. Nagu on osutanud mitmed kesk-
konnaesteetikud (vt Lehari 1997: 43; Tuan 1993), ei pea ülev loodus-
kogemus alati sugugi "ilus" olema. Looduse ülevuse tajumise kutsub
esile kokkupuude mistahes tohutu (loodus)jõuga, eeskätt väljaspool oma
annaabi.ee 
