Harilik kukeseen
paks ja 4-7cm pikk. Eosed on erekollased ja ellipsikujulised. Harilikule kukeseenele on väga sarnased
kahvatu kukeseen ja kuld-kukeseenik, millest esimene erineb heledama valkjaskreemi värvi poolest ja
teine mittesöödav seen värvuse ja kübara kuju poolest.
Kukeseente kulinaarne levik toimus 18. sajandil, kui seda hakati kasutama Prantsuse palee köögis.
Teaduslikult kirjeldas seent esimest korda Rootsi mükoloog ja botaanik Elias Magnus Fries 1821.
aastal.
Kukeseentel arvatakse olevat mitu head omadust. Näiteks kasvajate vastane mõju, immuunsuse
stimuleerimine, põletiku leevendamine ja organismis usside vastu võitlemine. Kukeseene muudavad
ussikindlaks kibe maitse, eriline lõhn ja putukamürk, mis inimestele on ohutu. Seenes olev aine
hinomanoos tapab parasiidid, ümbritseb parasiitide munad ja lahustab nende kestad. Seda kasutatakse
Hispaanias basseinis elavate delfiinide ravimisel, sest keemiline ravi kahjustab neid. Kliinilised